Helifotod

Igal paigal on oma heli, oma nägu ja oma lugu. Helifotod on miniatuursed kogemusel põhinevad maastiku-uurimused, mis koosenvad fotost, helist ja tekstist.

Ilmateade Kiipsaare majaka juurest

Fotol on taustas näha alust pidi vette sattunud ja viltu vajunud tuletorni ning esiplaanil rannaribal oma lõpu leidnud paati, roided turritamas. Mikrofonid sean nii, et need püüavad esiplaanil vaikse lainetuse, varjutamata liialt selja tagant luitepealselt seljakult kostvat lõokest. Kui teraselt kuulata, siis kuskilt sealt majaka tagant ääretult ulgumerelt on kosta hülgeid.
Nõukogude ajal oli Harilaiul tankipolügon ja eestlane, isegi saarlane, siia ei pääsenud, välja arvatud ühe erandiga, kelleks oli aastaid siin majakavahi ametit pidanud Heimer Vapper. Eelnevalt vene sõjaväelastele ette helistades, kõndis ta siia iga päev üle sõjamasinate räsitud maastiku 7 kilomeetri kauguselt Neeme külast.


Toetun 1994. aastal Rahva Hääles Astrid Kanneli ja Madis Hindi kirjutatud loole „Meri sõi majaka, tankid sõid linaski, aeg sõi küla”.

A

Kala pilk. Helimaastik Audru maanteesilla all

Audrus on päris mitu erinevat maanteesilda, kuid minu töös on sild koordinaatidega 58.423420, 24.318447. Sild on osa Audru ümbersõidust, mida hakati ehitama 1988. aastal. 1991. aastal pandi kogu ümbersõidu ehitus koos sillaga taasiseseisvumisest tingitud majanduslikust kitsikusest tulenevalt seisma. Sild koos teega ehitati siiski valmis ja avati 15. augustil 1996 ning selle peale kulus 7,9 miljonit krooni.*

Sillad on mulle alati meeldinud, arhitektuurilise objektina, maastikuobjektina, võimalusena saada sinna teisele poole, kus asjad on kuidagi teistmoodi kui siinpool. Üle kõige aga on mulle alati meeldinud sillaalused. Silla all tekib tunne justkui aeg liiguks aeglasemalt ja seetõttu on aega palju rohkem. Aeg ei libise käest, see on siin ja praegu, lausa käega katsutav ja seda tunnet rõhutab pidev kiirustamine silla peal, millest mina aga silla all viibides, olen ennast ära lõiganud. Silla betoon barjäärina pehmendab silla pealt kostvad,
algselt agressiivsed, kiirustamise helid. Sillaalune ruum tekitab kõlakoja. See on inimtekkeline paik, mida juhus, ehitajaga kokku leppimata, kasutab helistuudiona ja samaaegselt ka kontserdipaigana, dirigeerides ning esitledes lõputut esmaesitlust.
Mikrofonid liiguvad vee all ja vee peal. Kuulaja võiks ennast ette kujutada kas kalana või siis saarmana, kes tuleb vee alt välja, ujub silla all tiiru ja sukeldub taas.


* Faktide osas toetun Eesti Päevalehes 15.08.1996 ilmunud artiklile „ Valmis Audru ümbersõit”.

A

Päevaring Kahu talu õuel Palupõhja külas

„Ja siis kõik need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud. Nad laulsid aida otsas kasvaval kasel, mille nõtkete okste kahinat Villu arvas kuulvat, nad laulsid ka vana rohuaia teistel puudel, vististi aial endalgi ja aiateibail. Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk, kelle esimene pesatäis nurja läinud või kes liiga hilja paraja pesapaiga leidnud; karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid ka niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust.“  Selline kõlapilt avaneb Katku Villule A. H. Tammsaare „Kõrboja peremehes“, kui ta pärast sunnitud eemalviibimist kodutalust hommikul aidalakas ärkab.

Keset Alam-Pedja looduskaitseala sügavust Emajõe kaldal asub Palupõhja küla. Küla keskusest 1,5 kilomeetrit Laeva poole asub Kahu maja. Maja ehitati 1938. aastal metsavahi majaks. 1950. aastatel oli maja elupaigaks korraga 15 inimesele. Tegemist oli väga korraliku ja ruumika majaga, mistõttu peeti Palupõhja küla suuremad koosistumised tihtilugu just selles majas. Tänaseks on maja lagunenud ja tühjaks on jäänud ka küla. Viimane elanik Kahu talus oli Lembit Kuiv, kes suri 2004. aastal.*

Fotol on näha Kahu maja kõrvalhoone jäänukit. Tegemist on Eestile omase taluarhitektuuriga, mis lõpuni lagunedes ei jäta enesest loodusesse jälge. Mikrofonid taluõuel ühes ja samas kohas jälgivad päeva helipildi kulgu varahommikust öösse.


* Faktide osas toetun Toots Noormanni koostatud raamatule „Kustunud suitsud Emajõe ääres”.

A

Kajakate vahipost Audru poldril

Fotol on näha keset talvist avamaastikku ühte nõukogude ajal rajatud kaevu maapealset osa, mis viib maa-alusesse 5,16 kilomeetri pikkusesse vee kogumise peakollektorisse. Helisalvestuses on kuulda naerukajaka kolooniat toimetamas sellesama kaevu ümber 2021. a kevadel. Vanalinnud istuvad, tõusevad lendu ja maanduvad kaevu metallist katusele ja kaevu ümber üle ujutatud roostikust on kosta naerukajakate erinevas vanuses noorlindude häälitsusi.

Mikrofonid asetsevad nii, et need kuulevad kaevu metallist katusel lestadega
tippivaid linde kaevu seest otse katuse alt ja samas kuulevad mikrofonid ka läbi ukseava roostikus toimuvat. Õhukesest plekk-katusest moodustub justkui mikrofoni membraan ja kaevust endast suur mikrofon keset naerukajaka kolooniat. Salvestust ilmestab veel ka avara maastiku kohal lendav deltaplaan ja eemalt külast kostvad helid.


*Faktide osas toetun Siim Pärkma magistritööle „Audru poldri veerežiimi taastamine”, Keskkonnameti välja antud „Audru poldri looduskaitseala katsekorraldus kavale”.

Tyhi

Helifotod Pallase galeriis mais 2022

Loading Likes...