Tere. Pole just tavaline, et ma selliseid võrdluseid teen aga see konkreetne sündis sellest, et minu kätte sattus rull ja siis veel paar filmi nimega Adox CMS 20 II Pro. Tegemist on filmiga mille kohta tootja ütleb, et see pakub resolutsiooni mis teeb võimalikuks 35 mm filmi suurendada diagonaaliga kuni 2,5 meetrit, mis omakorda võrdub 500 megapikslise digikaamera võimekusega. Et nüüd natuke liigset põnevust jahutada, siis ütlen kohe, et minul sellist tulemust selle filmiga saavutada ei õnnestunud, kaugel sellest. Ja ma usun ka, et tavakasutaja kes selle filmi ostab, see ka ei saa. Aga igati põneva filmiga on tegemist igal juhul. Oma jaoks, et tekiks võrdlus ja pingutamata liialt teaduslikule katsele omaste paindumatult võrdsete tingimuste loomisega, võtsin minu kasutuses ja käeulatuses neli erinevat pildimasinat ja panin nad pildistama ühte ja sedasama motiivi. Selline tavaline eluline olukord kuidas need vahendid minu kätte ikka satuvad ja milline see tulemus võiks olla mis ma saan. Et neid tulemusi võrrelda on kõige parem pildid alla tõmmata ja arvutis kõrvuti suurendada, võrrelda või kasutada erinevaid lehitseja aknaid.
Iso 20, 35 mm film Adox CMS 20 II Pro 35 mm filmi jaoks oli mul kena miniatuurne Pentax Mx, selle ees objektiiv MC Volna 50/1.8 Motiiv, kasutatud avaarv F 11 ja võimalikult sarnast vaatenurka pakkuv fiksobjektiiv olidki ainukesed sarnased tingimused ja sealt algasid meeldivad erinevused. Pildile klikkides näeb täissuuruses ja brauseri back nupuga saab tagasi siia.
Pildistasin ja ilmutasin seda filmi kui iso 20 film. Tootja küll ütleb, et HC 110 ilmutiga võib seda filmi säritada isegi iso vahemikus 3-6 !!! aga samas tungivalt soovitab ja tulemuse garanteerib ainult oma spets Adotech ilmutiga. Seda kasutasingi. Filmi suht pikk ilmutusaeg oli antud 24 kraadi juures, seega tekitasin veesärgi. Skännisin oma eaka kuid tubli Epson 3200 Phtoto skänneriga kasutades betterscanning dot commist ostetud spetsklaasi.
Iso 100, 24 mp APS-C digitaalkaamera. Siin oli kasutada Pentax K3 II koos objektiiviga Fa 35. Seaded iso 100, f 11, raw dng konversioon 16 bit tiff, saturatsioon +20, unsharp mask amount 60, radius 1.0, threshold 0, salvestus 12 levels jpg. Tegin kaks kaadrit, ilma ja koos pixelshiftiga. Pixelshift versioonis unsharp mask puudub.
Maja Kroonuaia tänaval 2019 27. veebruar. Koos pixelshiftiga.
Nüüd kui võrrelda tulemusi detaili osas, siis adox 20 film ja 24 mp digikaamera ilma pixelshift funktsioonita näevad maailma üsna sama detailselt, väike eelis on digikaameral. Aga filmile on see tulemus käeulatuses. Digikaamera ees Fa 35 on teravam objektiiv, kui see filmikaamera ees olnud Volna 50. Kindlasti annab skännida parema skänneriga. Minu jaoks küsimus pole minu skänneri suht madalas resolutsioonis 3200 dpi. Oleks võinud ka tulemuse pumbata suureks teise skänneriga, aga siis oleks saanud suurema faili, kus ma oleks näinud seda sama detaili, mida ma juba praegu näen, lihtsalt suuremana. Ja kindlasti on selle filmi peale pildistades võimalik kaotada resolutsiooni kõigis erinevates etappides. Käest pole mõtet selle filmiga pildistada kui otsida resolutsiooni, sel juhul on statiiv kindlasti vajalik. Juba väikseimgi vibratsioon tähendab resolutsiooni kadu. Mida teravam objektiiv seda parem ja kasutada tuleks objektiivi kõige paremini joonistavat avaarvu. Adox filmi ilmutades tuleb suuta hoida temperatuuri. Minu puhul 24 kraadilt 23-le kukkudes oleks 20 isosest filmist saanud 16 isone film.
Aga, et võrdlusruum oleks veel huvitavam tegin samast kohast pildi ka keskformaat digitaalkaameraga.
40 mp Pentax 645D koos DFA 55 mm objektiiviga. Iso 100. Töötlus raw dng, 16 bit tiff, väike värvikorrektsioon, tõmbasin kollast pildis veidi punase poole,
unsharp mask amount 60, radius 1.0, threshold 0, salvestus 12 levels jpg.
Noh see kaamera näeb värvi igal-juhul teistmoodi, uus digikaamera ette konstrueeritud DFA 55 on kontrastsem ja värvilisem kui vana filmikaamerate jaoks tehtud FA 35 Pentax K3 II ees. Samas kui ma nüüd võrdlen seda ja K3 pikselshift versiooni, siis hoolimata sellest, et jah keskformaatkaamera fail on suurem, siis kas ma ikka näen siin rohkem detaili?
Keskformaat digikaamera juurde toomine tekitas täiesti uue ja huvitava mõõduvõtu APS-C kaameraga, kui on kasutada pixelshift. Et asja ajada veel meelevaldsemaks, siis oli mul kaasa võetud ka keskformaat filmikaamera ja külmkapist ei leidnud ma sinna muud filmi, kui Ilford HP5 Plus.
Iso 400 6×45 film. Pentax 645 filmikaamera. Objektiiv A 75mm Kasutatud ava 11. Filmi ilmutasin Ilford Ilfosol 3 ilmutiga.
Siin tekib selline huvitav matš keskformaadi ja Ilford iso 400 ning 35mm filmi ja iso 20 vahel. Esimest korda õnnestub mul minu väiksema kaameraga suuremale ära teha, seda vähemalt nähtava detaili osas. Nüüd neid kahte võrreldes, siis Ilford toob esile kenasti kõik halltoonid, samas kui kõik minu ilmutatud kolm Adox 20 filmi kippusid minema pigem kontrastseks. Ometigi oli võimalik hoolika skännimise ja järeltöötlusega need halltoonid välja kaevata ja kuidagi mõnusalt lihtne on piltidesse saada ilus mõjus must. Kas ma kasutan seda filmi kunagi veel, jah ma arvan küll nii.
Nüüd kas siin on võitjaid või kaotajaid. Ei ole, vähemalt minu jaoks. Võitja välja selgitamine polnud ka eesmärk. Tundub küll, et digi näeb detaili paremini kui film aga filmis on jälle rohkem karakterit. Resolutsioon kui selline ei ole minu jaoks alati see esmatähtis. Kui kunagi võlus mind filmi juurest digi juurde lihtsus ja kiirus, siis nüüd võlub filmi pildistades mind jälle protsess ja pildi tegemiseks kuluv aeg. Kuigi digikaamera on töötavale fotograafile täiesti asendamatu tööriist ja ma olen väga rahul, et nad olemas on, siis hoolimata sellest laadisin just resolutsiooni mõttes selle võrdluse kaotaja, Pentax 645 kaamerasse, uue Ilford HP5 Plus filmi, et teha mõned suurepärased portreed. Ja homme on minu valik juba natuke teistmoodi ja see on hea, et need valikud on. Aitäh lugemast ja vaatamast.
Loading Likes...